Järjest suvisemaks muutuvad ilmad tekitavad üha rohkem probleeme seoses betoonpindade pragunemisega. Tuulise ja palava ilma puhul toimub vee aurustumine betooni pinnalt väga intensiivselt ning plastsete kahanemispragude tekke oht on väga suur.  Seega muutub valujärgne hooldus kõrgemate õhutemperatuuride juures väga oluliseks. Betooni hüdratisatsiooniprotsess on kõige intensiivsem algusfaasis ning just siis tuleb tagada soodsad kivistumistingimused. Need tingimused tähendavad suvistes oludes peamiselt seda, et tuleb takistada vee liigset pinnaltaurustumist. Ilma veeta kivinemise protsess aeglustub või katkeb üldse.

Peamine silmaga nähtav probleem, nagu eelpool mainitud, on plastsest kahanemisest tingitud pragunemine. Ka see on peamiselt põhjustatud vee liigkiirest väljakuivamisest. Kahanemine põhjustab pinnakihis tõmbepingeid ning kui betoon pole saavutanud piisavat tõmbetugevust neile pingetele vastu seista, siis betooni pind praguneb.

Vee aurustumise kiirus sõltub välistemperatuurist, suhtelisest õhuniiskusest, tuule kiirusest ning ka paigaldatava betooni enda temperatuurist. Vee aurustumise hulka saab leida kasutades graafikuid või arvutades.

Näide. Vee hulga aurustumine põranda pinnalt:

Tulemusi saab hinnata järgnevalt :
E ≥ 1 – väga suur risk plastsete kahanemispragude tekkeks.
0,5 ≤ E <1 – keskmine risk plastsete kahanemispragude tekkeks.
E < 0,5 – madal risk plastsete kahanemispragude tekkeks.

Et niiskus betooni pinnal kauem püsiks, tuleb valu järgselt tegeleda järelhooldusega. Peamiselt on selleks 2 võimalust:

  • pinna kastmine ning katmine aurustumist takistava materjaliga, nt kilega. Oluline seejuures on, et betoon oleks pidevalt märg. Vaheldumisi kuiv ja märg pigem kahjustab betooni pinnatugevust. Min. järelhoolduse kestvus on 7 ööpäeva.
  • katmine esimesel võimalusel spetsiaalse membraani tekitava järelhooldusainega.

Antud juhul keskendun pigem järelhooldusainetele, kuna selline meetod on enimlevinud.  Nagu mainitud, järelhooldusainete peamine ülesanne on takistada vee liigset väljakuivamist betooni pinnalt. Neid aineid paigaldatakse peamiselt pritsiga, esimesel võimalusel peale betoonpinna viimistlust. Kui tegemist on väga kuuma ja/või tuulise ilmaga, siis tuleks teostada nö vahehooldust, kus betooni paigalduse ning lattimise järgselt, aga enne lõppviimistlust, pritsitakse samuti järelhooldusainet. Sellega välditakse kuiva kooriku tekkimist pealispinnal, mida on praktiliselt võimatu viimistleda. Betotrade OÜ tootevaliksut sobib vahehoolduse tegemiseks BETOTEX. Peale vahehooldust saab betooni pinda tavapäraselt viimistleda ning teostada siis juba lõplik järelhooldus. Lõppviimistluse järgseks hoolduseks on kõige sobivam KOROTEX.

Järelhooldusained tuleb pinnale kanda võimalikult ühtlaselt. Eesmärgiks on saavutada ühtlane membraanikiht. Siledaks lihvitud pindadel tekib ühtlane kiht kergemini kui nt “harjapinnal” või “taldrikupinnal”. Ebaühtlasemate viimistluste puhul tuleks järelhooldusaine kulu suurendada, et tagada pinna korralikku katmist. Parimaks vahendiks on selleks KOROTEX.

Järelhoolduasained ei hoia aurustumist ära 100%, mis ei olegi negatiivne omadus. Aeglane niiskuse eraldumine võimaldab betoonil rahulikult kivineda ning vähendab  niiskusgradientide teket betooni süva- ja pinnakihtide vahel.

Korralikult teostatud järelhooldusega on võimalik vältida betoonpinna pragunemist, plaadiservade kaardumist ning tagada betoonpinna tugevusomadused. See on kõige soodsam viis vältida kulukaid tegevusi, mis on põhjustatud väehesest või täiesti tegemata järelhooldusest.

Tooted: