Viimasel ajal on palju arutelusid teemal, kas ja kui suur süsinikuladu betoon on ja kas seda peaks arvesse võtma ehitiste süsiniku jalajälje arvutustes. Kindlasti on fakt see, et süsihappegaas mõjutab betooni ja kui keskenduda ainult värskelt valatavatele betoonpõrandatele, siis paraku üsna negatiivselt ja seda eriti talvistes tingimustes. Selle keemilise protsessi nimi on betooni karboniseerumine. Karboniseerumise mõju põrandatele on suur, sest kokkupuutepinda ümbritseva õhuga on väga palju.
Lihtsalt öelduna on karboniseerumine atmosfääris leiduva süsihappegaasi reaktsioon betoonikivi aluseliste hüdroksiididega.
Reaktsiooni tulemuseks on õhuke valge kaltsiumkarbonaadi kiht betoonpõranda pinnal. Kuigi esmalt paistab betoonpind tavapärane siis valged laigud hakkavad silma paistma juba alates järgmisest päevast peale valamist. Samuti väljendub kaltsiumkarbonaadi teke betooni pinnatugevuse ja kulumiskindluse vähenemises. Karboniseerumisest mõjutatud kihi paksus võib ulatuda paari millimeetrini. Põranda pind on tolmav ja põhjustab sellega probleeme edasises ekspuatatsioonis.
Veel esineb värskes betoonis naatriumhüdroksiidi ja kaaliumhüdroksiidi, kuid seda vähesel määral aga ka need põhjustavad vastavalt naatriumi- ja kaaliumkarboniseerumist.
Karboniseerumisest tingitud laigulisus põranda pinnal
Oluline on märkida, et karboniseerumist esineb vähesel määral betooni pinnal alati ja seda ei saa 100% vältida. Selle põhjuseks on asjaolu, et osa vees lahustunud kaltsiumhüdroksiidi tõuseb läbi betooni pooride põranda pinnale ja õhus on alati teatud hulgal CO2, mis sellega reageerib. Praegune süsihappegaasi tase õhus on üle 400 miljondikosa (ppm) ehk 0,04% (see on ligikaudu 40% rohkem kui tööstusrevolutsiooni alguses). Vesi on antud protsessi jaoks oluline, kuna selles lahustuvad nii CO2 kui ka kaltsiumhüdroksiid, mida see kannab, muutes värskelt valatud betooni kõige haavatavamaks.
Karboniseerumise hindamiseks kasutatakse fenoolftaleiini (C20H14O4) lahust, mida tuleb kanda betooni pinnale. Leelises (PH ca 12,5) keskkonnas värvub fenoolftaleiin roosaks. Karboniseerunud betooni pH on neutraalne ja seal värvumist ei toimu.
Ülaltoodud reaktsioonid põhjustavad tellija ja ehitaja või peatöövõtja ja alltöövõtja vahel üsna palju probleeme. Sageli karboniseerumise teket enne valamist ei teadvustata ning hiljem kui põrand on laiguline ning tolmav, süüdistatakse valajaid ja betoonitootjat ning tellitakse kulukaid ekspertiise. Mõistlikum oleks teha kõik selleks, enne valamist ja ka valamise ajal, et karboniseerumisprobleeme vähendada.
Kõige tundlikum on põrandabetoon karboniseerumisele esimesed 24h peale valamist. Süsinikoksiidi tekitavad põrandate paigaldusel hoonesse sissesõitvad mikserautod, Laser Screed seadmed, pinnakõvendi laotusmasinad, masinhõõrutid ning vahel ka soojapuhurid, mis suunavad koos soojusega ka heitgaasid siseruumi. Süsinikdioksiid on ümbritsevast õhust raskem ning seega on selle kontsentratsioon kõrgeim just põranda pinnal. Talvistes tingimustes on ventileeriva õhu juurdepääs takistatud, et vältida hoone soojakadusid.
Eelpooltoodud reaktsioonivalemist on näha, et karboniseerumise suurust mõjutab veehulk betoonis. Soovitav on kasutada betoonitooja poolt pakutavaid spetsiaalseid põrandabetoonide retsepte, milles vee vajadust on vähendatud. Kindlasti tuleks kasutada kütteseadmeid, mis suunavad heitgaasid hoonest välja. Betoonpinna järelhooldusega tuleks alustada võimalikult varakult, kasutades järelhooldusainet Korotex või katta pind kilega. Järelhooldusainete kasutamine vähendab oluliselt karboniseerumisest kahjustatud pinnasügavust. Kui karboniseerumisoht on väga kõrge, tuleks kasutada vahehooldusaineid. Tänapäeval on hakanud levima ka akudega masinhõõrutid, mis ei tekita süsinikdioksiidi.
Kui pind on süsihappegaasi poolt kahjustatud, on võimalik seda parandada lihvimise teel või immutusainetega, näiteks Granitex. Lihvimise puhul tuleks pinda töödelda niikaua kui pehme pindmine kiht on eemaldatud ning saavutatakse tugev aluspind. Immutusaineid tuleks kasutada võimalikult kiirelt, parim aeg selleks oleks esimese nädala jooksul peale põranda valamist. Mida rohkem aega edasi, seda vähem edukas see viis on, sest karboniseerumine jätkub, küll juba aeglasemalt aga siiski. See eeldab põranda pinnakvaliteedi kohest valujärgset monitoorimist.
